Olen viimasel ajal mõtisklenud: kas terapeudiks olemine tähendab, et ma peaksin suutma igas olukorras käituda vastavalt teooriale – justkui alati „õigesti“? Kas minu roll eeldab, et ma jään alati rahulikuks, tasakaalukaks ja suudan teadlikult suunata iga hetke parimate praktikate järgi?
Või on siiski loomulik, et ka terapeut on eelkõige inimene – inimene, kes tunneb tundeid, reageerib vahel spontaanselt ja „maadleb“ samasuguste emotsioonide reguleerimisega nagu iga teine lapsevanem, olenemata elukutsest?
Just see viimane mõte jääb mind kandma. Sellest lähtuvalt pean oluliseks jagada hetki, mis on paljude vanemate jaoks argised, ent emotsionaalselt väga nõudlikud.
Üks keeruline hetk: lasteaiaga harjutamine
Mida ma teen, kui mu pisike laps hakkab lasteaia ukse peal ohjeldamatult nutma, klammerdub minu külge, ei lase lahti ja ei taha, et ma läheksin? Aga ma vajan ju minna. Ta vajab sinna jääda. See oli ju plaan. Ja see hetk murrab mu südame.
Ma tean teooriat. Ma tean, et lühike ja kindel hüvastijätt on lapsele turvalisem. Ma tean, et kui ma jääksin liiga kauaks, võib see suurendada ärevust. Ma tean, et nutmine on normaalne ja vajalik osa kohanemisprotsessist.
Ema ja terapeudi sisemine dialoog
Aga ema ja terapeudi sisemine dialoog on sel hetkel vali. Terapeudi osa minus ütleb: „Järjepidevus ja kindlus aitavad lapsel turvatunnet luua.“ Aga ema minus kuuleb lapse nuttu, näeb hirmunud silmi ja tunneb tungi olukorda kohe lahendada – et laps ei nutaks, et ta saaks „päästetud“ ja oleks õnnelik.
Ja võib-olla kuskil sügaval, ärkab minus mälestus iseendast väikese lapsena, kes esimest korda lasteaeda viidi. Need isiklikud kogemused, mida ma pole ehk teadlikult sõnastanud, ent mis elavad kehas ja hinges, lisavad sellele hetkele oma värvi ja kaalu. Vahest meenub mulle hetk, mil ma ise tundsin hirmu, üksindust või segadust, vahest ka rõõmu ja ootusärevust.
Pereteraapia vaates on see hetk mitmekihiline. See ei ole vaid minu ja mu lapse hetk. See on ka minu enda mineviku, minu sisemise lapse ja minu praeguse vanemluse kokkupuutepunkt. Läbi oma kogemuse filtreerin ma oma lapse vajadusi – teadlikult või alateadlikult. See teebki sellised hetked nii intensiivseks ja mitmetasandiliseks.
See hetk on sisemine võitlus armastuse, empaatia ja vajalike piiride vahel. See on hetk, mil tunnen tõenäoliselt sarnaseid tundeid, mida tunnevad ka teised vanemad:
– süü: „Kas ma jätan ta üksi? Kas see teeb talle liiga?“
– valu: „Ta vajab mind, aga ma pean minema.“
– kahtlus: „Kas see on ikka õige? Kas ma võiksin teha midagi teisiti?“
– mure: „Kas ta rahuneb? Kas ta tunneb end turvaliselt?“
Selline olukord on sügavalt inimlik, sest vanemana on meie kõige tugevam instinkt oma last kaitsta igasuguse valu ja ebamugavuse eest. Ent samal ajal teame, et osa kasvamisest ongi harjutamine, väikeste sammude tegemine iseseisvuse poole.
Pereteraapia aitab mõista, et meie reaktsioonid pole vaid meie reaktsioonid, vaid seotud erinevate kihtidega: peremustrite, varasemate kogemuste, ootuste ja lootustega. Iga hetke kogeme mitte ainult siin ja praegu, vaid ka mineviku ja tuleviku valguses.
Inimlikkus ja autentsus vanemaks olemises
Usun, et just see – keerulise hetke äratundmine, tunnetamine ja aus jagamine – teeb mind mitte ainult emaks ja terapeudiks, vaid eelkõige inimeseks. Inimeseks, kes otsib tasakaalu, kes mõnikord eksib, ent kes soovib õppida, kuulata ja kasvada koos oma perega.
See protsess, kus vanem lasteaias oma pisikese peale kallistust lahti laseb ja talle lehvitab on väike, ent oluline samm lapse arengus. See õpetab lapsele, et:
– kõik tunded on lubatud
– vanem küll läheb praegu, aga tuleb alati tagasi
– maailm võib olla turvaline ka siis, kui vanem pole parasjagu kõrval
– nutmine ja kurbus mööduvad ning neid saab koos hiljem sõnastada
See ei tee meid „vähem headeks“ vanemateks, kui me sel hetkel sisemiselt murdume või meis tekivad kahtluse hämarad varjud. See teeb meist hoopis autentsemad, inimlikumad ja mõistvamad vanemad. 💛
